Postitused

Dublin- pere jälle koos!

Kujutis
Minu 4-nädalane tööpraktika Blarneys päädis pealinna külastusega, kuhu saabusid  Eestist ka minu abikaasa ja 2-aastane poeg Ott. Viibisime Dublinis kokku 4 päeva.
Kuna olime nii kaua lahus olnud, siis esimene - ja teine päev olime lihtsalt koos hotellis ja nautisime teineteise lähedust. Kõige rohkem selle praktikareisi käigus olingi igatsenud oma pere. Nii väikesest lapsest eemalolekut ma ei soovita tegelikult kellegile. See emotsioon tegi mind õhtuti tihti nukraks, selle asemel, et vabadust nautida ja mööda pubisid kammida :)



Dublinis ostsime hop in-hop off bussipileti kaheks päevaks ja kärutasime sellega mööda linna ringi, sest lapsega ja ilma vankrita - oli paras väljakutse rohkem kui 2km kesklinnast eemale minna.
Külastasime Dublini loomaaeda, mis jättis mulje rohkearvulise kaelkirjaku perega, kuid ei saa öelda, et seal midagi väga erilist oleks olnud. Kuna meil käru polnud, laenasime ratastooli kassade juurest ja sellega sõitmine lõbustas Otti väga.

Paljud plaanid jäid meil siisk…

Minu kodu Corkis ja imearmas Eva!

Kujutis
Tahan veel natuke kirjutada oma elamisest selles 200 000 elanikuga Corki linnas, mäeotsas Montenottes.
Kui ma selle kodu omale airbnb-s valisin, siis sain juba piltidelt aru, et Eva- selle kodu omanik, on täitsa minu inimene. Ja oma uude koju jõudes, kõik see mida ma seal nägin, ainult kinnitas minu sisetunnet; viirukid, guru pilt aknal, mõnus salveiga puhastatud õhk toas, küünlad ja kristallid igal pool. Inglikaardid, raamatud...
Imearmas valgusküllane väike, kuid ubane kodu tervelt kuuks ajaks!


Eva
Eva on imetore iiri juurtega 37-aastane naine, kes liitus airbnb-ga alles sel aastal jaanuaris. Mina olin siiani tema kõige pikemalt sealviibiv elanik.
Eva elus oli sel perioodil väga tore aeg- nimelt oli ta kaks kuud tagasi kohtunud oma unistuste mehega ning käimas oli kuum love story. Brian käis tihti õhtuti külas ja mina neid segada ei tahtnud:)
Kuid Eva oli väga lahke ja abivalmis. Kuigi me koos eriti aega ei veetnud, sain temalt palju soovitusi linna kohta ja üldse kogu Iirimaa kohta.

Cork ja bussipeatuse sõbranna Marian

Kujutis
Corki inimesed on väga sõbralikud. Meile võib tunduda see imelik, kuid seal hakkavad sinuga rääkima isegi bussijuht ja suvaline inimene bussipeatuses. Nii juhtus ka minuga. Sain omale toreda uue sõbranna kesklinna bussipeatuses, kus ootasin oma kodubussi. Kui olime vestlust alustanud, siis selgus ka see tore asi, et ta elab minu kõrvaltänavas, mistõttu saime mitmeid kordi koos koju minna ja tema juures sai külaski käidud. Nimelt elas ta nunnakloostri aias, kuhu oli ehitatud kümneid 1-pere elamuid. Need olid imeväikesed majad tuba-köögiga, kus peamiselt elasid nunnad, kuid sinna paigutati elama ka raskustes olevad üksikud naised, nii ka tema.

Marian- sõber keda ma tol hetkel väga vajasin
Tahan sellest ebamaiselt heatahtlikust ja toredast inimesest rääkida, sest olen väga tänulik, et ta mu teele sattus. Öeldakse ju, et inimesed tulevad meie ellu, et meile midagi õpetada. Tuleb ainult süda avada ja see kingitus tänuga vastu võtta. Nii saavad paljud inimlikud muutused teoks ja meie parema…

4. töönädal ehk VIIMANE!

Kujutis
Ongi käes see viimane -neljas töönädal Blarney Castle and Gardenis!
On olnud päris palju valu lihastes, kuid tegelikult kõik see tasus end kuhjaga ära. Kui muud pole saanud, siis 3kg rasva maha ja üldfüüsiline tervis on ka tunduvalt vastupidavamaks muutunud. Rääkimata sellest, et kodust elu oskad jälle palju rohkem hinnata:)
Lisaks ei saa mainimata jätta kõiki toredaid inimesi, kellega puutusime kokku nii siin Blarneys töötades kui ka mujal Iirimaal ringi kolades.

Viimasel nädalal otsustasin enam mitte nii tubli olla ja võtsin asja lõdvemalt. Kasutasin pikemaid puhkepause ära aedades ringikolamiseks ja pildistamiseks. Mõtlesin veel viimased klõpsud teha nendest toredatest objektidest, mis esmakülastusel muljet avaldasid. Sest täna -neljandal nädalal, tundub see kõik juba nii tavaline.

Blarney House
Blarney Maja on veidi hiljem Blarney kindluse lähedusse ehitatud loss, kus tänasel päeval elab sees Blarney Castle and Gardens omanik Charles oma perega. Suviseks perioodiks avavad nad selle…

Oo mu meri, mu meri - Kinsale ja Garretstown

Kujutis
Üks vaba päev jälle sisukalt ära seigeldud.
Küll ma olen rahul ikka selle tundega, kui väike teadmatus kõdistab ja oled tundmatus kohas, imeilusas maailma otsas, mis lihtsalt juhib sind kusagile...ei tea kuhu, ja sa lihtsalt usaldad kõike seda..kuhu tee sind viib. Ja seekord viis ta mind tõesti paradiisi.
Otsustasin minna Kinsale'i ja sealt edasi Garretstowni, kuna minu bussipeatuse sõber  Mariann (siin võid igal pool uusi sõpru leida, sest iirlased on nii avatud) soovitas mulle seda randa, seal olevat imeline loodus ümberringi. Ja oh sa poiss, see oligi kirjeldamatult ilus.
Vahva oli aga see, et sinna sõitis mingi logudik mikrobuss 1x päevas ja tagasi tuli ka kell 18 viimane buss Kinsale'i. Aga ma ei arvestanud sellega, et tegemist oli üle pika aja rannailmaga, ja kõik teised 500 inimest oleks ka võibolla tahtnud selle viimase bussi peale mahtuda.
Kuid nii hull asi siiski polnud ja buss, (küll 30 minutilise hilinemisega) siiski tuli ja mina mahtusin ka peale.
Garretstown Beach…

3. töönädal Blarney's

Kujutis
Meie kolmas töönädal Blarney aedades kujunes väga vihmaseks. Nii koledat ilma polnudki veel siiamaani kohanud, kus kõik päevad aina sajab ja sajab...
Kuna aga aedniku töö on suures osas ikka vabas õhus, siis ega siin Blarneyski töö sellepärast tegemata jää- vihmariided selga ja marss õue :)
Tegelikult on see Iirimaa vihm kuidagi nii mõnus ja jahutav. See polegi mingi vihm vaid meie mõistes justkui uduvihm, mis natuke kastab ka, kuid pigem paitab põski.
Ja ega see rohimise töö kriiskava päikesega polekski nii tore teha, pigem ootasingi rohkem pilvist ilma. Nii kujunesid tööpäevad hulka produktiivsemaks.

Esmaspäeval sain omale uue paarilise Gisella, kes on ka vabatahtlik praktikant 2 nädalat ja Kalev komandeeriti kastma ja multshima meestega.
Meil oli Gisellaga päris tore. Teda vaevas küll loba pidamatus, kuid ta teadis palju Iirimaa ajaloost ja rääkis (minu palvel) mulle tunde kõiksugu põnevaid fakte Iirimaast ja nende kurba saatust. (Tegelikult nad ei salli isegi praegu veel inglasi.)

Taeva puudutus - Torc Mountin, Killarney

Kujutis
Selle imelise kogemuse kirjeldamiseks ei jätku isegi sõnu.
Kuid kohe alguses ütlen ära, et parim tunne on ikka see, kui tuled mugavustsoonist välja ja natuke pead eesmärgi nimel pingutama. Siis tuleb kohale jõudes ka taipamine, õppimine ja võimas adrenaliini laks.
Killarney rahvusparki peavad kohalikud Iirimaa kõige ilusamaks kohaks.
Õnneks saime me Kaleviga oma kolleegidelt häid vihjeid ja otsustasime ise rongiga kohale sõita ning võtta jalge alla 10 km pikkune matk mäetippu. Ja tõesti- see vaade, mis sealt avanes, oli väärt igat meie sammu üles..

Üldiselt on Iirima selline madalamate küngastega maastik, mis on ka väga armas, kuid seal avanes ikka midagi enamat. Pean ütlema, et kuigi meil on siin päris raske - on just see kogemus igati väärt kõige selle kompoti läbitegemist :) :)
Julgustan kõiki omal käel avastamast, see on hoopis midagi muud kui bussireis.


Kuna ma tean, et kaugel olles, tuleb jube musta leiva isu peale, siis võtan alati omale leiba ja kilu kaasa, et kui isu tuleb, s…