3. töönädal Blarney's

Meie kolmas töönädal Blarney aedades kujunes väga vihmaseks. Nii koledat ilma polnudki veel siiamaani kohanud, kus kõik päevad aina sajab ja sajab...
Kuna aga aedniku töö on suures osas ikka vabas õhus, siis ega siin Blarneyski töö sellepärast tegemata jää- vihmariided selga ja marss õue :)
Tegelikult on see Iirimaa vihm kuidagi nii mõnus ja jahutav. See polegi mingi vihm vaid meie mõistes justkui uduvihm, mis natuke kastab ka, kuid pigem paitab põski.
Ja ega see rohimise töö kriiskava päikesega polekski nii tore teha, pigem ootasingi rohkem pilvist ilma. Nii kujunesid tööpäevad hulka produktiivsemaks.
Minu sõber ohakas vihmapiiskades sätendamas

Kalev rabarberipeenart kaevamas
Esmaspäeval sain omale uue paarilise Gisella, kes on ka vabatahtlik praktikant 2 nädalat ja Kalev komandeeriti kastma ja multshima meestega.
Meil oli Gisellaga päris tore. Teda vaevas küll loba pidamatus, kuid ta teadis palju Iirimaa ajaloost ja rääkis (minu palvel) mulle tunde kõiksugu põnevaid fakte Iirimaast ja nende kurba saatust. (Tegelikult nad ei salli isegi praegu veel inglasi.)
Gisella on ise väga öko inimene. Nad ostsid omale abikaasaga maale paksude kiviseintega maja ja peavad seal ökotalu ning airbnb kaudu pakuvad majutust oma puidust vahvatesse tarekestesse. Põhiliselt käivad seal hipid ja päikeselapsed, joogatajad ja mediteerijad jne. Ise on ta ka suhteliselt ..lillelaps.
Iirlased, mulle tundub, on kõik USAs mingil eluetapil elanud. See on nende jaoks kuidagi loomulik. Ka Gisella elas 4 aastat Bostonis.
Blarney aedades jalutab palju USA turiste ja ma võtsin nõuks küsitleda mõningaid nendest, sest mind hakkas väga huvitama, miks nad Euroopasse reisides just Iirimaa sihkohaks on valinud. No ja muidugi (kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud), on paljudel neil just siin juured ja võib-olla ka veel elavad pereliikmed. Sest Iirimaa ajalugu vaadates, emigreerusid ju enamus iirlasi Ameerikasse näljahäda ja tagakiusamiste pärast 18.-19.sajandil.

Aga 3. töönädalal me sorteerisime ja puhastasime lillesibulaid. See oli ainuke töö abiruumis, mida sai vihmaga teha. Ma pole elusees niipalju lillesibulaid näinud. Seal olid krookused, tulbid ja gladioolid ja veel midagi... Nad kaevavad sibullilled kõik välja, ja siis jälle istutavad maha. Sain omale kaasa ka valida mõned erinevad lillesibulad. Päris tore on järgmine kevad vaadata oma peenras Blarney lilli õitsemas:)


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Dublin- pere jälle koos!

Minu kodu Corkis ja imearmas Eva!

4. töönädal ehk VIIMANE!