4. töönädal ehk VIIMANE!

Ongi käes see viimane -neljas töönädal Blarney Castle and Gardenis!
On olnud päris palju valu lihastes, kuid tegelikult kõik see tasus end kuhjaga ära. Kui muud pole saanud, siis 3kg rasva maha ja üldfüüsiline tervis on ka tunduvalt vastupidavamaks muutunud. Rääkimata sellest, et kodust elu oskad jälle palju rohkem hinnata:)
Lisaks ei saa mainimata jätta kõiki toredaid inimesi, kellega puutusime kokku nii siin Blarneys töötades kui ka mujal Iirimaal ringi kolades.

Viimasel nädalal otsustasin enam mitte nii tubli olla ja võtsin asja lõdvemalt. Kasutasin pikemaid puhkepause ära aedades ringikolamiseks ja pildistamiseks. Mõtlesin veel viimased klõpsud teha nendest toredatest objektidest, mis esmakülastusel muljet avaldasid. Sest täna -neljandal nädalal, tundub see kõik juba nii tavaline.

Koolikaaslasega Blarney House esisel platsil
Blarney House
Blarney Maja on veidi hiljem Blarney kindluse lähedusse ehitatud loss, kus tänasel päeval elab sees Blarney Castle and Gardens omanik Charles oma perega. Suviseks perioodiks avavad nad selle maja uksed turistidele ning ise kolivad veidi eemale järveäärsesse suvemajja. Pilet ringkäiguks maksab 15 eurot ja huvilisi selle maja ruumide vaatamiseks on kõvasti.
Kuna olime Kaleviga seal tööl, siis saime private tasuta tuuri selle lossi giidiga, kes oli 30ndates kena härrasmees. Tubade sisustus on muidugi muljetavaldav. Enamus mööblist pärineb 18. sajandist ja lauakristall, raamatud...see kõik on tänasel päeval säilinud täpselt sama moodi. Uksed on 1.20 laiad, et uhketes ballikleitides rikkad prouad seal liikuda saaksid.

Blarney Castle ja kivi suudlemine
Blarney kindlusega levib legend, et kui suudled kindluse tipus olevat kivirahnu, milleks tuleb end maa ja taeva vahel silda visata, siis saad endale täiusliku kõneosavuse. Ja kui sa pole kivi suudelnud- pole sa Blarneys käinud. No mis seal ikka, reede oli käes juba, kui otsustasime Kaleviga hommikul enne turistide tulekut selle asja ka ära proovida. Muidu oli lossis kogu aeg kilomeetrine järjekord sinna ja me ei saanud kuidagi jaole.
Seal üleval töötab tore 60ndates mees, kes juba 11 aastat on sellel ametikohal inimesi aidanud kivi suudelda. Tema ülesandeks on inimest taha painutades aidata. Ta olevat aidanud üle 2500 inimese ja vanim, kes sinna üles ronid ja kivi suudles, oli 94 aastane.
Kivi suudlemine kindluse tipus

Park ja aiad
Blarney pargis on ligi 15 erinevat aeda, kuid enim pakuvad silmailu just maikuus õitsevad rododendronid. Kahjuks neid ma pildistada enam ei saanud. Kuid muljetavaldavad on peamiselt Ameerikast pärit tujad, mis on väga võimsa kasvuga, kuid siiski nende vanuseks ei pidavat olema rohkem kui 100 aastat.
Pargis on sel aastal ka eksponeeritud kümned erinevate Iiri skulptorite skulptuurid, mille kohta trükiti ka eraldi A4 trükis. Igal skulptuuril on oma "lugu" ja kõik nad kujutavad mingit looma või lindu.
Näiteks on ühel kitseskulptuuril sarvede vahel rist, mis tähendas seda, et skulptuuri autor oli kirglik jahimees, kes oli elu võtnud sadadelt metsloomadelt. Ühel ööl sai ta oma unenäos aga ilmutise kitsest sellisel kujul ja ta otsustas selle nägemuse skulptuuriks meisterdada ning jahimehe elukutsest alatiseks loobuda.

Köögivilja aed ehk Walled Garden
Walled Garden oli paksu kivimüüriga ümbritsetud aed, mille uks oli alati lukus ja sinna turiste ei lastud. Selles aias käisin ka mina vahel tööl, korjasin marju (mis külmutati ja annetati kohalikule jäätisetootjale), rohisin köögiviljapeenraid ja kasvuhoonetes tomateid. Selles aias alles alustati köögiviljade kasvatamisega ehk testimisega, varem oli seal ainult väikeste taimede ettekasvatus aedadesse istutamiseks ja taimeregistri pidamise staap.
Vabatahtlik Gisella köögiviljapeenart kõplamas

Meie tööruumid ja töökaaslased
Töökaaslased olid küll kõik väga toredad ja sõbralikud. Minu supervisor Olive oli 30ndates üksik naisterahvas, kellel polnud ka lapsi. Kuid ta oli ise kirglik maaelu nautija ja elas talus Blarney lähedal ning müüs kohalikus kogukonnas läbi facebooki oma aiasaadusi. Saime väga hästi läbi ning ta hindas minu panust aedade korrashoiule väga. Kuna mul on aiahoolikuna mingid kogemused ja tarkused ka tagataskust võtta, siis sain lisaks rohimisele oma teadmisi jagada, mis ehk tulevikus aitab umbrohu kasvu vähendada ja seeläbi inimtööjõuudu minimeerida. Näiteks soovitasin maasikate ja tomatite peenrad katta spets kangaga, herneid külvata ja siduda veidi efektiivsemalt jne...
Igaljuhul oleks mul töökoht Blarneys olemas, kui peaksin tahtma:)
Olive ja mina tööliste maja uksel
Tööliste maja koosolekuruum
Olen varem ka seda teemat siin puudutanud, seetõttu lisan lõpetuseks lihtsalt ühe pildi meie koosolekuruumist, kus kõik 22 töötajat hommikul kokku said ja ümber laua ühe välkkoosoleku pidasid, et kus ja kes mida täna teeb. Lisaks oli meil puhkepauside ajal võimalik siin laua taga söömas käia ja oma töötaja registrikaarti täita oma töökohustustega.
Minu viimane tööpäev oli väga tore, praadisin hommikul kodus veel allesjäänud mustast leivast küüslauguleibu ning lõikasin valmis täissutsuvorts Moskva viilud. Pakkusin neid lõpetuseks ja kutsusin sõbralikult Eestit külastama ning ühtlasi reklaamisin oma loodusgiidi oskusi.
Loodan, et keegi kunagi tõesti tuleb ka meile külla.
Puhkepaus töötajate koosolekuruumis

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

3. töönädal Blarney's

Minu kodu Corkis ja imearmas Eva!

Oo mu meri, mu meri - Kinsale ja Garretstown