Cork ja bussipeatuse sõbranna Marian

Pühendusega pink Corki lähedal ranniku ääres
Corki inimesed on väga sõbralikud. Meile võib tunduda see imelik, kuid seal hakkavad sinuga rääkima isegi bussijuht ja suvaline inimene bussipeatuses. Nii juhtus ka minuga. Sain omale toreda uue sõbranna kesklinna bussipeatuses, kus ootasin oma kodubussi. Kui olime vestlust alustanud, siis selgus ka see tore asi, et ta elab minu kõrvaltänavas, mistõttu saime mitmeid kordi koos koju minna ja tema juures sai külaski käidud. Nimelt elas ta nunnakloostri aias, kuhu oli ehitatud kümneid 1-pere elamuid. Need olid imeväikesed majad tuba-köögiga, kus peamiselt elasid nunnad, kuid sinna paigutati elama ka raskustes olevad üksikud naised, nii ka tema.

Marian- sõber keda ma tol hetkel väga vajasin
Tahan sellest ebamaiselt heatahtlikust ja toredast inimesest rääkida, sest olen väga tänulik, et ta mu teele sattus. Öeldakse ju, et inimesed tulevad meie ellu, et meile midagi õpetada. Tuleb ainult süda avada ja see kingitus tänuga vastu võtta. Nii saavad paljud inimlikud muutused teoks ja meie paremateks inimesteks.

Marian meie viimase õhtu tripil
Marian on üksik 54 aastane Iiri keskosast pärit vallaline naine. Kuna nooremana elas ta aastaid Pariisis ja oli edukas modell, siis võib öelda, et ta on näinud oma elus nii vett kui vilet. Kahjuks otsustas ta oma pikaaegse elukaaslasega lahku minna ning pere loomine jäi ka seetõttu ära. Ja uut võimalust ei tulnudki. Nii ongi Mariann üksik ja natuke kurvameelne seetõttu, kuid samas imetlesin tema erudeeritud ja avarat silmaringi ning soovi oma elus uus lehekülg pöörata.
Natuke oleme me isegi sarnased - ka tema läks uuesti kooli ja omandab nüüd hoopis sotsiaaltöötaja elukutset.

Temaga tutvumine oli minu jaoks tõeline kingitus! Ta on Corkis elanud 15 aastat ja seega võib nimetada kohalikuks. Kuna minu jaoks oli ta ainus infoallikas, siis rääkis ta mulle palju iirlaste kiiksudest ja pakkus ennast kaaslaseks meie põnevatele looduse avastusretkedele, kuhu ma üksi poleks iialgi sattunud.




Loodan väga, et ühel päeval saan teda Eestimaal võõrustada ning tema emalikult  maitsvaid õhtusööke ja heatahtlikku ja hoolivat inimloomust tänada omapoolse panusega.

 Meie Corki jalutusretked- Corki Ülikool
Ülikool on tõeline vaatamisväärsus omaette, kuna nende massiivsete kivimüüride vahel käimine meenutab tõsimeeli Harry Potteri  filme. Siin on nii aukartustäratavad hooned ja ruumid, et pean tunnistama, et esmakordselt selles ülikooli linnakus kõndides tundsin isegi veidi kurbust, et minu vanemad pojad pole saanud kogeda sellises koolis käimist. See võiks olla eriline tunne nii lapsele kui ka emale:)
Cork Univercity

Cork Univercity




Ajalooline mudaonn

Ülikooli territooriumil sattusin nägema ühte 19. sajandi mätastest ehitatud mudaonni, milles olevat päriselt elanud noor pere oma 8 kuuse lapsega mitu aastat. See vaatepilt tekitab ängistust ilmselt meis kõigis, sest kõik inimesed väärivad ju paremat ometigi.



Selle teema ajalooline taust on  kirjas alloleval infotahvlil, ma pole seda tõlkinud siia, sest ...ma lihtsalt ei suuda


Cork - Iirimaa suuruselt 2 linn

Ma ei tahaks siin pikalt midagi kirjutada, sest igaüks vaadaku ise:)
Toon siinkohal välja interneti avarustest leitud 15 fakti, mida Iirimaa kohta peab teadma, sest see on kõik SULATÕSI!
No 1 ikka kirjutan lahti ka:


Kesklinn

Kesklinn2

Kesklinn3
Kesklinna kunagine vanglahoone

Minu bussipeatus - taustal õlletehas, mis lennutas mõnusat leivalõhna


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

3. töönädal Blarney's

Kujutis
Meie kolmas töönädal Blarney aedades kujunes väga vihmaseks. Nii koledat ilma polnudki veel siiamaani kohanud, kus kõik päevad aina sajab ja sajab... Kuna aga aedniku töö on suures osas ikka vabas õhus, siis ega siin Blarneyski töö sellepärast tegemata jää- vihmariided selga ja marss õue :) Tegelikult on see Iirimaa vihm kuidagi nii mõnus ja jahutav. See polegi mingi vihm vaid meie mõistes justkui uduvihm, mis natuke kastab ka, kuid pigem paitab põski. Ja ega see rohimise töö kriiskava päikesega polekski nii tore teha, pigem ootasingi rohkem pilvist ilma. Nii kujunesid tööpäevad hulka produktiivsemaks. Minu sõber ohakas vihmapiiskades sätendamas Kalev rabarberipeenart kaevamas Esmaspäeval sain omale uue paarilise Gisella, kes on ka vabatahtlik praktikant 2 nädalat ja Kalev komandeeriti kastma ja multshima meestega. Meil oli Gisellaga päris tore. Teda vaevas küll loba pidamatus, kuid ta teadis palju Iirimaa ajaloost ja rääkis (minu palvel) mulle tunde kõiksugu põnevaid fak...
Lisateave

Minu kodu Corkis ja imearmas Eva!

Kujutis
Tahan veel natuke kirjutada oma elamisest selles 200 000 elanikuga Corki linnas, mäeotsas Montenottes. Kui ma selle kodu omale airbnb-s valisin, siis sain juba piltidelt aru, et Eva- selle kodu omanik, on täitsa minu inimene. Ja oma uude koju jõudes, kõik see mida ma seal nägin, ainult kinnitas minu sisetunnet; viirukid, guru pilt aknal, mõnus salveiga puhastatud õhk toas, küünlad ja kristallid igal pool. Inglikaardid, raamatud... Imearmas valgusküllane väike, kuid ubane kodu tervelt kuuks ajaks! Eve meie suures toas Eva Mina ja Eva lahkumise päeval koduuksel Eva on imetore iiri juurtega 37-aastane naine, kes liitus airbnb-ga alles sel aastal jaanuaris. Mina olin siiani tema kõige pikemalt sealviibiv elanik. Eva elus oli sel perioodil väga tore aeg- nimelt oli ta kaks kuud tagasi kohtunud oma unistuste mehega ning käimas oli kuum love story. Brian käis tihti õhtuti külas ja mina neid segada ei tahtnud:) Kuid Eva oli väga lahke ja abivalmis. Kuigi me koos eriti aeg...
Lisateave

Oo mu meri, mu meri - Kinsale ja Garretstown

Kujutis
Üks vaba päev jälle sisukalt ära seigeldud. Küll ma olen rahul ikka selle tundega, kui väike teadmatus kõdistab ja oled tundmatus kohas, imeilusas maailma otsas, mis lihtsalt juhib sind kusagile...ei tea kuhu, ja sa lihtsalt usaldad kõike seda..kuhu tee sind viib. Ja seekord viis ta mind tõesti paradiisi. Otsustasin minna Kinsale'i ja sealt edasi Garretstowni, kuna minu bussipeatuse sõber  Mariann (siin võid igal pool uusi sõpru leida, sest iirlased on nii avatud) soovitas mulle seda randa, seal olevat imeline loodus ümberringi. Ja oh sa poiss, see oligi kirjeldamatult ilus. Vahva oli aga see, et sinna sõitis mingi logudik mikrobuss 1x päevas ja tagasi tuli ka kell 18 viimane buss Kinsale'i. Aga ma ei arvestanud sellega, et tegemist oli üle pika aja rannailmaga, ja kõik teised 500 inimest oleks ka võibolla tahtnud selle viimase bussi peale mahtuda. Garretstown Beach. Autor:  https://www.facebook.com/hostynskycom/str=k*F Kuid nii hull asi siiski polnud ja buss, (küll 30...
Lisateave