Loodusgiidid Iirimaal

Teine töönädal algas muidugi kangelt, sest nädalavahetusel polnud mahti üldse puhata. Kuid nüüd tulen oma kodutreppidest juba ühe raksuga üles, enam vahepeatuseid puhkuseks ei tee. Olgu mainitud, et ma elan küll väga prestiizhikas linnaosas Montenottes, kuid sinna on 2,5 km ülesmäge kõmpimist. (Nagu 20 korda Balti jaama juurest üles Toompeale treppidest minna). Aga füüsilise töö tegemine hakkab juba harjumuseks saama, kuid ega nädala sees siiski naljalt alla linna ei viitsi peale tööd jalutada. Seda enam, et kõik poed pannakse kl 18 kinni. India maasikad Meil oli sel nädalal erinevad töömaad: Kalev löödi minust lahku meeste seltskonda ja mina sain ikka rohida. Küll ma sain kiita, ega nad ise vist nii korralikult ei viitsi teha. Aga mina lihtsalt tean, et umbrohi tuleb KOOS JUUREGA välja kitkuda. Rohitud peenar Belgia aias Rohimata peenar Belgia aias Vahel tekib küll tunne, et mida nad küll ilma minuta teeksid. Kõik ilusad unikaalsed puud-põõsad on täiesti umbrohu...

Pean ikka natuke sellest bussitripist ka kirjutama, sest vahest on täitsa tore istuda võhivõõrastega bussi ja sõita...ei tea kuhu. Nimelt otsustasin läbi kohaliku turismifirma osta 45 euro eest bussireisi Iirimaa ühele vägevamale vaatamisväärsusele: Cliffs of Moher. See on kuni 214 m kõrge pankrannik, mis on tõesti aukartustäratav ja mul isegi veidi kõrgusekartust tekitas. Cliffs of Moher Huvitav on vaadata siin Iirimaal võrreldes kasvõi Eesti või mõne muu  Skandinaavia riigiga - siin on asjad ikka kõik pilla-palla, kulunud ja läbi mõtlemata. Või olen ma lihtsalt meie ninnunännutamisega juba ise nii ära rikutud, et ei lepi justkui halvemaga. Samas kui ma mõni aasta tagasi Hiinas käisin või mõnes arengumaas, justkui ei ootagi midagi enamat, aga Iirimaal ootan millegipärast:) No asudes asja kallale, siis see pank on tuntud ka kui suitsiiditegijate koht. Ega siin mingeid piirdeid pole, vaid üks väike sildike tee ääres Samariitlaste üleskutsega enne...selle asja tegemist...n...

Olime juba natuke meid eesootavast tööst teadlikud, kuid ootasime siiski põnevusega, milliste uute kolleegidega me selle 1 kuu koos veedame ja kuidas  töö seal lossis korraldatud on. Kuna kõik tööpäevad algavad kell 8 ühise koosolekuga, siis oh sa mu meie, kui me sinna ruumi sisse astusime, olid kõik 20 meest ja 3 naist uudishimulikult ümber laua meid vaatamas. Tegime kiire tutvustusringi, õnneks iirlastel on inglisepärased lihtsad nimed nagu Donald, Steven ja John... Ning polnudki mingit passimist, kõikidele jagati terve lossi peale tööd kätte, lossi teemaaiad on väga suurel territooriumil laiali ja põhiliselt tegeldakse niitmise, rohimise, istutamise, paljundamise..kastmisega.    Pildil: Relika lossi taustal Esimesel töönädalal oli meie ülesanneteks erineva raskusastmega tööd. Näiteks alustuseks me tallasime heina maha Himalaya aia taimede ümbert, sest need olid sinna uppumas, siis me rohisime väiksemaid peenraid ja istutasime rodosid. Lisaks istutasime Vietnam...

Iirimaa kliima on just sobiv kasvukeskkond hortensia põõsastele, mida kohtab siin nii eramute eesaias kui ka mujal linnapildis. Juulis on nende õitsemiseaeg ja suured värvilised puhmakad pakuvad tõelist silmailu. Cobhi linnakest külastades, sain jutupeale ühe vanahärraga, kes elas antud pildil olevate hortensiapõõsaste kõrval ja ta nimelt rääkis, et hortensiad muudavad aja jooksul värvi ning see sõltub mulla rammususest. Meil Eestis tahaks vist küll iga iluaednik oma koduaeda sellist pilgupüüdjat, kuid kahjuks peame leppima potilillega:( Lisaks on muidugi Iirimaal kõikjal palju rododendroneid ja neid võib esineda isegi meie suure tamme kõrgustena. Blarney Castel and Garden on rodode poolest eriti rikkalik. Kahjuks oli rodode õitsemisaeg siin aprillis-mais ja häid pilte teha pole enam võimalik.

Täna oli esimene vaba päev ja otsustasin teha tripi rongiga Cobh'i linna, mis teada olevalt kandis kunagi nime Queenstown. Linn ise on pisike mereäärne sadamalinn, mis aga ajalooliselt sai tuntuks tänu Titanicu laevale, mis 1912. aastal tegi enne meresõitu üle Atlandi ookeani New Yorki, viimase peatuse just Queenstownis. Kuna me kõik oleme seda dramaatilist filmi ju vaadanud, otsustasin minagi külastada seda sadamat, kust inimesed laevale läksid ja viimast korda oma jalaga maad puudutasid... Sadamahoonest on tehtud muuseum, kus saab vaadata nii filme kui ka näha millised olid 1- ja 3 klassi kajutid. Minu pilet Titanicule Mina olin Mary, 40.  Kuid kõige põnevam lugu on seotud laeva piletiga. Nimelt iga muuseumikülastaja saab omale pileti, mis kunagi oli mingile kindlale inimesele kuulunud (kes Queenslandist laevale läks). Muuseumist välja tulles aga saad teada oma saatuse: kas pääsesid või uppusid. Lisaks saad selle isiku kohta lugeda veidi tema tausta. Mina olin Mary...

 Alustuseks väike tutvustus, kes ma olen ja miks ma seda blogi kirjutan. Olen Relika ja õpin loodusgiidiks Haapsalu Kutsehariduskeskuses. Minu kaasautor ja võitluskaaslane Iirimaa suurima lossi Blarney Castel and Gardens vallutamisel on grupivend Kalev. Nimelt selles imelises Iirimaa hinnatuimas vaatamisväärsuses veedame me tervelt 1 kuu ning jõudumööda kirjutan siia meie lossi praktika tegemistest ja muidugi ka toredatest käikudest ja avastustes  vabal ajal:) Saabumine Dublinisse Õnneks meie Ryanairi lend jõudis õigel ajal ja istusime kohe lennujaamast Corki bussile, mis sõitis mugavalt 3 tunniga meie uude koju Corkisse. Ootusärevus oli suur, sest mõlemad Kaleviga broneerisime oma kodud läbi airbnb ja see mis tegelikult ees ootab ehk siis tõehetk, kas kõik vastab ikka piltidele, oligi käes. Meile tuli vastu imearmas ja abivalmis koolipoolne kontaktisik Derval, kes viis meid kodudesse puhkama. Kell oli juba 11 õhtul ning järgmisel päeval, pühapäeval, õnneks vaba päev ja...