Vägev turistikas- the Cliffs of Moher

Pean ikka natuke sellest bussitripist ka kirjutama, sest vahest on täitsa tore istuda võhivõõrastega bussi ja sõita...ei tea kuhu.
Nimelt otsustasin läbi kohaliku turismifirma osta 45 euro eest bussireisi Iirimaa ühele vägevamale vaatamisväärsusele: Cliffs of Moher. See on kuni 214 m kõrge pankrannik, mis on tõesti aukartustäratav ja mul isegi veidi kõrgusekartust tekitas.
Cliffs of Moher


Huvitav on vaadata siin Iirimaal võrreldes kasvõi Eesti või mõne muu  Skandinaavia riigiga - siin on asjad ikka kõik pilla-palla, kulunud ja läbi mõtlemata. Või olen ma lihtsalt meie ninnunännutamisega juba ise nii ära rikutud, et ei lepi justkui halvemaga. Samas kui ma mõni aasta tagasi Hiinas käisin või mõnes arengumaas, justkui ei ootagi midagi enamat, aga Iirimaal ootan millegipärast:)
No asudes asja kallale, siis see pank on tuntud ka kui suitsiiditegijate koht. Ega siin mingeid piirdeid pole, vaid üks väike sildike tee ääres Samariitlaste üleskutsega enne...selle asja tegemist...neile helistada.  Kuid alates 1993. aastast on siin oma lõpu leidnud 69 inimest. Ja isegi 1 eestlane, 25 aastane Tartu Ülikooli just lõpetanud naine, kes olevat 2012 aastal ühe otsa piletiga just siia Cliffile sõitnud.
Enamus inimesi on siit siiski kogemata alla kukkunud ja mis kõige totram - just selfie tegemisel on samm tagasi astutud. No ja, ei oskagi midagi selle peale öelda. Igastahaes seal äärepeal jalutades oli tee nii konarlik ja kive täis, et väiksemagi komistusega oleks võinud isegi seal alla lennata.
Ikka jalad üle ääre

Kahjuks on bussireisidega nii, et aega antakse x minutit ja sellest on muidugi vähe, oleks tahtnud seal veidi kaugemale jalutada, et seda ilu paremini endasse lasta.

Lisaks muidugi kohustuslik kava vahepeatusteks, kus sai külastatud ühte kindlust (Bunratty castle) ja veel oli lühike peatus looduslikult väga erilise pinnasega kohas nimega The Burren, mille kohta Oliver Cronwell on öelnud: "Pole isegi puid, mille otsa meest puua, pole vett, et uputada, pole mulda, kuhu matta." Tõesti imeilusa floora ja faunaga vaatamisväärsus:)

The Burren

Jõe kaldad on väga sopased:)

Asukoht: Cliffs of Moher, Lislorkan North, Liscannor, Co. Clare, Iirimaa

Kommentaarid

  1. Ingo Valgma31. juuli 2019, kell 02:09

    Lääneiirlaste arvates on nende klint palju parem :)
    https://iiriblogi.blogspot.com/2018/07/dun-briste-iirimaa.html

    Aga mõtted tekkisid mul sinu omadele väga sarnased :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Saabumine Corki

Kujutis
 Alustuseks väike tutvustus, kes ma olen ja miks ma seda blogi kirjutan. Olen Relika ja õpin loodusgiidiks Haapsalu Kutsehariduskeskuses. Minu kaasautor ja võitluskaaslane Iirimaa suurima lossi Blarney Castel and Gardens vallutamisel on grupivend Kalev. Nimelt selles imelises Iirimaa hinnatuimas vaatamisväärsuses veedame me tervelt 1 kuu ning jõudumööda kirjutan siia meie lossi praktika tegemistest ja muidugi ka toredatest käikudest ja avastustes  vabal ajal:) Saabumine Dublinisse Õnneks meie Ryanairi lend jõudis õigel ajal ja istusime kohe lennujaamast Corki bussile, mis sõitis mugavalt 3 tunniga meie uude koju Corkisse. Ootusärevus oli suur, sest mõlemad Kaleviga broneerisime oma kodud läbi airbnb ja see mis tegelikult ees ootab ehk siis tõehetk, kas kõik vastab ikka piltidele, oligi käes. Meile tuli vastu imearmas ja abivalmis koolipoolne kontaktisik Derval, kes viis meid kodudesse puhkama. Kell oli juba 11 õhtul ning järgmisel päeval, pühapäeval, õnneks vaba päev ja saime en
Lisateave

3. töönädal Blarney's

Kujutis
Meie kolmas töönädal Blarney aedades kujunes väga vihmaseks. Nii koledat ilma polnudki veel siiamaani kohanud, kus kõik päevad aina sajab ja sajab... Kuna aga aedniku töö on suures osas ikka vabas õhus, siis ega siin Blarneyski töö sellepärast tegemata jää- vihmariided selga ja marss õue :) Tegelikult on see Iirimaa vihm kuidagi nii mõnus ja jahutav. See polegi mingi vihm vaid meie mõistes justkui uduvihm, mis natuke kastab ka, kuid pigem paitab põski. Ja ega see rohimise töö kriiskava päikesega polekski nii tore teha, pigem ootasingi rohkem pilvist ilma. Nii kujunesid tööpäevad hulka produktiivsemaks. Minu sõber ohakas vihmapiiskades sätendamas Kalev rabarberipeenart kaevamas Esmaspäeval sain omale uue paarilise Gisella, kes on ka vabatahtlik praktikant 2 nädalat ja Kalev komandeeriti kastma ja multshima meestega. Meil oli Gisellaga päris tore. Teda vaevas küll loba pidamatus, kuid ta teadis palju Iirimaa ajaloost ja rääkis (minu palvel) mulle tunde kõiksugu põnevaid fak
Lisateave